Edgar Eduard Aavik (26. aprill 1913 Roela vald (Viru-Jaagupi kihelkond), Virumaa – 5. juuni 1998) oli eesti kunstnik.
Õppis Tartu Ülikoolis 1934–1935 usuteadust ja 1935–1940 (lõpetas) õigusteadust, Fraternitas Liviensise vilistlane.
1944 põgenes Saksamaale, 1949 siirdus Austraaliasse. Oli 1967–1968 ajakirja Kungla pea- ja vastutav toimetaja.
Ta tegutses skulptori ja kunstiõpetajana.[1]
Ta väitis 1970. aastail, et oli 1941. aastal Joosep Meig-Meibaumi Tartus moodustatud vapside valitsuse viimane elusolev liige. Tema enda sõnade kohaselt: Prof. J. Uluots, kes oli M.-M.[Meig-Meibaumi] lähema abilise poolt viidud Kavastusse varjule, olevat läheduses asetleidnud hävituspataljoni haarangu tõttu edasi põgenenud Peedule. Tema ülesleidmisega olevat kulunud palju aega. Valitsuse kinnitamise õigus kuulus aga prof. Uluotsale, kui peaministrile E.V. presidendi ülesannetes. Peaministri k.t. õigused olid varem juba Meig-Meibaumile antud juhuks, kui Uluotsaga midagi juhtunuks. ... Et leida võimalust E. V. valitsuse loomiseks, selleks olevat olnud vajalik parteide elustamine,milleks M.-M-il olnud juba kokkulepe sakslastega. ... 21.-22. juuli öösel toimus ministrite j. t. kaastööliste poolt vande andmine E. V. põhiseadusele. ... Päeval oli toimunud koostöös Partisanide staabiga nimede esitamine E. Vabadusristiga vääristamiseks 5-6 mehele ning Eesti-Vene sõja alguse määramine 17. juunile 1940. Vastav teade pidi ilmuma järgmise päeva "Postimehes". Samaks päevaks oli mul ülesanne korraldada üliõpilaste meeleavaldus ülikoolihoone ees. ... Kuid Meig-Meibaum jäi samast ööst alates kadunuks. Jne. (Võitleja, juuni/juuli 1972, nr. 6/7, lk. 8.)
Info pärineb: Google ning vikipeedia
